Artikli “The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure” kokkuvõte ja refleksioon


Vastusena Assignment 7-le

Kokkuvõte

Avatud hariduse liikumine sai alguse 1970-ndatel aastatel vastusena teise maailmasõja poolt esilekutsutud muutustele ühiskonnas. Majanduskasv tekitas kiire vajadus suurema hulga kõrgharitud kodanike järele. Seega muutus potentsiaalsete kõrghariduse omandajate profiil  palju laiemaks ja traditsioonilised haridussüsteemid ei suutnud piisavalt kiiresti kohaneda ega pakkunud enam piisavat tuge (Zawacki-Richter et al., 2020).

Artikkel käsitleb aga seda, kuidas suured  kaasaaegseid MOOC-e pakkuvad organisatsioonid on  selle liikumise olulisi mõiste kaaperdanud.

Artikli alguse toob Wiley (2015) välja, et MOOC-ide populaarseks muutumine ning suurte organisatsioonide (Coursera, Udacity) poolt ülevõtmine on teinud avatud hariduse liikumisele karuteene väänates muuhulgas sõna “avatud” tähendust käesolevas kontekstis.

Wiley (2015) mainib näitena 1969 aastal Ühendkuningriigis asutatud Avatud Ülikooli, mille juures “avatud” tähendaski avatud juurdepääsu, mis oli tolle aja kohta väga edumeelne otsus.

Samas lähtub tänapäevane avatus hariduse liikumine hoopis “avatuse” mõistest, mis laieneb õppematerjalide kättesaadavusele ja kasutamisõigusele “avatud litsentsi” mõistes. Näitena  tuuakse 2001 aastal alguse saanud MIT OpenCourseWare initsiatiiv, mille raames loodud õppematerjalid olid vabalt kättesaadavad, levitatavad ja kasutatavad.

Samuti võtab Wiley (2015) väga tabavalt kokku, miks selline uus “avatus” on oluline – “Avatus hõlbustab ootamatust.” Kuna avatud õppematerjalide kasutamisega ei kaasne lisakulusid, siis see soodustab oluliselt eksperimenteerimist. See omakorda aga võimaldab esile kerkida uutel ja ootamatutel tulemustel ja innovatsioonil.

Edasi jõuabki artikli autor kaasaaegsete MOOC-ide juurde, ning ilmneb, et need on “avatud” ainult esialgse juurdepääsu mõistes. Kursuste sisu on täielikult autoriõigustega kaitstud ja selle kasutamistingimused on piiravamad kui suurte ajakirjandusorganisatsioonide omad. Nende kursuste populaarsus aga on toonud kaasa illusiooni, et “avatus” peakski hariduses tähendama ainult esialgse juurdepääsu avatust (Wiley, 2015).

Olles toonud välja põhiprobleemi pakub Wiley (2015) lahendusena, et hariduse juures peaks avatust käsitlema just avatud litsentside kontekstis. Hariduses kasutatavad tööd (õppematerjalid) peaks olema litsentseeritud nii, et nende kasutajatele oleks tagatud järgnevad viis õigust:

  • Õigus säilitada – õigus luua, omada ja kontrollida koopiaid materjalidest.
  • Õigus taaskasutada – õigus materjale kasutada eri viisidel (erinevad õppevormid, esitusvormid jne.)
  • Õigus kohendada – õigus materjale modifitseerida, adapteerida, täpsustada.
  • Õigus kokku segada – õigus kombineerida originaalset või kohendatud materjali teiste avatud materjalidega, et luua midagi uut.
  • Õigus edasi jagada – õigus jagada koopiaid originaallist, kohandatud või kokkusegatud materjalidest teistele.

Selliste õiguste andmise võimalusi pakuvad Creative Commons litsentsid.

Wiley (2015) mõtiskleb, et kas ülal loetletud õigustel põhineva “avatuse” mõiste rakendamine olemasolevatele MOOC-idele teeks neid kuidagi vähem “massiivseteks” ning leiab, et muidugi mitte. Pigem vastupidi. Kuid artikli kirjutamise aja (ja ka praeguse) seisuga on MOOC-id lihtsalt tavaliselt avatud esialgse juurdepääsuga veebikursused.

Kuna autori vaates pole ei saanud MOOC-idest loodetud haridusinnovatsiooni, siis pakub Wiley (2015) välja omapoolse idee, milleks on avatud hariduse infrastruktuur. Infrastruktuuri all peab autor siin silmas avalikult ja vabalt kättesaadavat sisu, millel haridus põhineb. Selline infrastruktuur koosneks minimaalselt järgnevatest elementidest:

  • Avatud kvalifikatsioonid – kuidas me kinnitame, et teadmised/oskused on omandatud
  • Avatud hindamisviisid – kuidas me teadmiste/oskuste olemasolu kontrollime
  • Avatud õppematerjalid – millega ja kuidas me teadmisi ja oskusi õpetame/õpime
  • Avatud pädevused – mida me üldse õpetame

Nagu näha on nendest elementidest, alates viimasest ja liikudes sealt loogiliselt ülespoole, võimalik kiiresti ja vähese kulu ning keerukusega panna kokku uusi paindlikke õpimudeleid. See eeldab aga, et loetletud elemendid on litsentseeritud avatud litsentside alusel (Wiley, 2015).

Refleksioon

Minu hinnangul oli tegemist erakordselt huvitava ja hästi loetava ning põhjendatud artikliga. Avatud hariduse liikumise ajalooga ma eelnevalt kursis ei olnud ja infot otsides komistasin Zawack-Richter et al. (2020) artikli otsa, mis oli samuti huvitav lugemine.

Autori poolt välja toodud avatuse viis põhimõtet seostusid mulle kohe Free Software Foundation’i (FSF) poolt välja toodud nelja “vabadusega”, mille alusel nad määratlevad avatud tarkvara:

  • Vabadus 0 – vabadus kasutada tarkvara mistahes eesmärgil
  • Vabadus 1 – vabadus uurida, kuidas tarkvara töötab ja seda muuta vastavalt soovile.
  • Vabadus 2 – vabadus jagada koopiaid originaalsest tarkvarast teistele soovijatele
  • Vabadus 3 – vabadus jagada koopiaid enda poolt modifitseeritud tarkvarast teistele soovijatele.

Link veebilehele

Kuigi FSF-I GPL litsents on palju vanem ja oluliselt äärmuslikum kui Creative Commons litsentsid (GPL on pigem copyleft tüüpi ja CC siiski copyright tüüpi), on neil siiski teatav põhimõtteline sarnasus, mis minu arvates väljendub eesmärgis. Minu arvates on mõlemal juhul tegemist katsega pakkuda ressurssidele võimalikult laia ligipääsu eesmärgiga võimaldada innovatsiooni.

Artikli teises pooles käsitletud temaatika hariduse infrastruktuurist andis minu jaoks teemale uue vaate. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et millised võiksid olla minimaalsed vajalikud baaskomponendid õpetamiseks. Sellist lähenemist on kindlasti kasulik meeles pidada.

Allikad:

Zawacki-Richter, O., Conrad, D., Bozkurt, A., Aydin, C. H., Bedenlier, S., Jung, I., Stöter, J., Veletsianos, G., Blaschke, L. M., Bond, M., Broens, A., Bruhn, E., Dolch, C., Kalz, M., Kerres, M., Kondakci, Y., Marin, V., Mayrberger, K., Müskens, W., Naidu, S., Qayyum, A., Roberts, J., Sangrà, A., Loglo, F. S., Slagter van Tryon, P. J., & Xiao, J. (2020). Elements of Open Education: An Invitation to Future Research . The International Review of Research in Open and Distributed Learning21(3), 319-334. https://doi.org/10.19173/irrodl.v21i3.4659

Wiley, D. (2015). The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure. C. J. Bonk, M. M. Lee, T. C. Reeves, & T. H. Reynolds (toim.), MOOCs and Open Education Around the World (lk 3–11). Routledge.


One response to “Artikli “The MOOC Misstep and the Open Education Infrastructure” kokkuvõte ja refleksioon”

  1. VAu. Sinu oskus tuua välja kõik olulisem nii selgelt ja samas täpselt ning teaduslikult on lihtsalt imetlusväärne. Ja see, et Sul oli mahti juurde uurida avatud hariduse kohta ja võrrelda omavahel erinevaid litsentse, lisab veel suurema efekti. Seda postitust lugedes sain ikka päris mitmekülgselt targemaks jälle. Aitäh. 🙂