Vastuseks assignment 4-le

Valisin tutvumiseks J. Mott artikli “Envisioning the Post-LMS Era: The Open Learning Network”, kuna olen varem veidi puutunud kokku erinevate õpihaldussüsteemide liidestamisega ning tundsin huvi, kuidas pakutud lahendus, mis peaks olema midagi personaalse õpivõrgustiku ja õpihaldussüsteemi vahepealset, peaks välja nägema ja mis sellise lahenduse kujunemiseni üldse viis. Minu eesmärk on teha suhteliselt tehnilisest artiklist lühike ja arusaadav kokkuvõte. Seda sissejuhatust tagantjärele kirjutades toon kohe välja, et aeg on artikliga oma töö teinud. Mõned näiteks toodud teenused on lakanud olemast ning tehnoloogilised standardid ja ideed, mida kirjeldatakse uutena on praeguseks, kas tavapärased või isegi veidi vananenud.

Vaatamata sellele on artikkel siiski väga informatiivne. Eriti osa, mis puudutab õpihaldussüsteemide probleeme kaasaaegsete õpikäsitlustega aga ka see osa, mis analüüsib, miks personaalsed õpivõrgustikud on tehniliselt problemaatilised.

Väljapakutud lahendus ise on tehniliselt samuti huvitav, kuigi julgen väita, et erinevate süsteemide liidestamise keerukustaset on alahinnatud.

Mott (2010) toob oma artiklis välja, et õpihaldussüsteemid (LMS) on muutunud kõrgharidusasutustes  standardiks, kuid peamiselt kasutatakse neid  administratiivfunktsioonide täitmiseks (kursuste haldamine), mitte õppimisega seotud tegevuste läbiviimiseks.  Seda põhjendatakse peamiselt sellega, et õpihaldussüsteemid ei toeta kaasaaegseid õpimeetodeid ja lähenemisi:

• õpihaldussüsteemid on sageli kursusekesksed – kursus algab, saab läbi ja kaob.  See ei toeta vajadust õppida õppija jaoks sobival ajal ja tempos;
• õpihaldussüsteemid on õpetajakesksed. Tegevude algatajaks ja kontrollijaks on õpetaja. Õppija ei saa eriti oma õpitegevust juhtida.
• Õpihaldussüsteemide kaudu pakutud  kursused kipuvad olema kinnised, mis pärsib sisu jagamist erinevate kursuste vahel ja suhtlust ning info ja kogemuste jagamist õppijate vahel, kes on erinevatel kursustel.

Ülaltoodud probleemide tõttu tuuakse artiklis välja tendents, et nii õpilased, õpetajad kui institutsioonid liiguvad järjest rohkem avatud arhitektuuriga vahendite poole, millest kujundatakse välja oma personaalsed õpivõrgustikud (PLN – personal learning network) (Mott, 2010).

Personaalsete õpivõrgustike “võlu” seisneb selles, et need mitte ainult ei agregeeri erinevat sisu ja töövahendeid, vaid neist peaks saama õppijate isehallatud keskkonnad, mis toetavad õppija-keskset paradigmat (Mott, 2010).

Samas tuuakse artiklis välja, et personaalsete õpikeskkondade ja võrgustike puhul esineb ka märkimisväärseid nõrkusi, mis pärsivad nende kasutuselevõttu. Selliste nõrkustena toob Mott (2010) välja:

• Personaalsed õpikeskkonnad on keerulised ja kogenematutel kasutajatel on neid raske luua.
• Personaalsete õpikeskkondade kasutamisega kaasnevad turvalisuse ja andmekaitseprobleemid.
• Institutsioonidel puudub andmete üle kontroll
• Vahendite töökindlust pole võimalik tagada
• Kasutajate keskhaldus puudub
• Töövahendite koostalitlust ja integratsiooni on raske ja kulukas tagada.

Lahendusena õpihaldussüsteemide puudujääkide ja personaalsete õpikeskkondade nõrkuste vältimiseks pakub Mott (2010) välja avatud õpivõrgustiku mudeli ja arhitektuuri, mis peaks panema kokku õpihaldussüsteemide ja personaalsete õpikeskkondade tugevused.

Pakutud lahenduse peamine iva peitub modulaarsuses ja koostalitlusvõimes. Ehk siis avatud õpivõrgustik koosneb erinevatest, omavahel ühilduvatest osadest, mida saab vastavalt vajadusele kombineerida. Põhimõtteliselt võib need osad jagada kahte leeri. Üheltpoolt töövahendid ja teenused, mis töötavad asutuse (näiteks ülikooli) sisevõrgus ja võivad seetõttu käidelda tundlike andmeid. Teiselt poolt avatud töövahendid, mis on avalikult kättesaadavad ja töötavad “pilves”. Esimesed tagavad ülikoolile vajaliku kontrolli, teised aga õppijale vajaliku avatuse ja paindlikkuse (Mott, 2010).

Võimaliku minimaalse arhitektuuri komponentidena toob Mott (2010) välja:

• Veebipõhise kasutajaliidesega portaali, mille kaudu kasutaja avatud õpivõrgustikku sisse logib.
• ID repositoorium – seda haldab õpivõrgustikku kasutav asutus, siin hoitakse õpilaste andmeid.
• Õpilaste infosüsteem – seda haldab õpivõrgustikku kasutav asutus, selle abil toimub kasutajakontode haldus ja sidumine teenustega.
• Teenused – erinevad, kasutajatele vajalikke funktsioone pakkuvad keskkonnad ja vahendid, mis võivad kuuluda kolmandale osapoolele ja olla avalikud.

Nende komponentide koostalitlusvõime aluseks on teenuspõhine arhitektuur, mis kasutab andmevahetuseks HTTP protokolli. Kogu lahenduse mõte seisneb selles, et arhitektuuri keerukus on tavakasutaja eest peidetud – tema ei pea erinvaid komponente liidestama (Mott, 2010).

Näitena toob Mott (2010) välja Brigham Young nimelise ülikooli (Brigham Young University) avatud õpivõrgustiku.

Kasutatud allikas:

Mott, J. (2010). Envisioning the Post-LMS Era: The Open Learning Network. EDUCAUSE Quarterly, 33(1).

Minu personaalse õpikeskkonna skeem