Refleksioon A. Molnari artikli “Computers in Education: A Brief History” põhjal


Lahenduseks Assignment 2-le:

https://opikeskkonnad.ee/2022/09/12/esimene-teema-ulevaade-haridustehnoloogia-ajaloost-5/

Artikli alguses toob autor välja neli olulist arengut, mille koosmõjus muutus arvutite kasutamine haridusvaldkonnas oluliseks.

  • Arvutitel ja nende abil kasutatavate tehnoloogiate poolt pakutav tohutu majanduslik eelis nõuab, et rahvastik oleks selles valdkonnas haritud (Molnar, 1997).

See seisukoht on ühiskondlikust vaatepunktist tähtis. Tekib küsimus, et kui suur osa rahvastikust peab uues ja arenevas valdkonnas olema koolitatud? Kas kõik, või ainult mingi osa? Olenevalt ühiskonna autoritaarsusest võib see tähendada käsumajanduse korras valdkonna kohest ja kohustuslikku õppimist – näiteks Nõukogude Liidu „Teise kirjaoskuse“ kampaania. Äärmused ilmselt pole väga head ja minu isikliku arvamuse kohaselt väga head lahendused ja tekitab pigem trotsi.
Samuti tuleb siin esile ainult lühema-ajaline majanduslik kasu, kuid veel ei räägita pikemaajalisest kasust, mida annab õpetamise valdkonna enda muutus, tänu uutele tehnoloogiate.

  • Uued tehnoloogiad muutsid teadusinformatsiooni senisest oluliselt kättesaadavamaks ning aitasid kaasa kiirele uute teadmiste ja teadusharude tekkele. Muutuse sõna “teadma” definitsioon (Molnar, 1997).

Minu jaoks on huvitav, millised on veel olnud sarnased tehnoloogia arengust tulenevad mõjutused haridusvaldkonnas. Peaksin seda edaspidi uurima.

  • Paradigmamuutus hariduses seoses tunnetusteaduste (kognitivistika) esilekerkimisega. Õpetamine ei tegele enam niivõrd faktide esitamise ja demonstreerimisega kuivõrd mõtlemis- ja probleemilahendusoskuse arendamisega (Molnar, 1997).

Siin on minu jaoks tasakaalu leidmise küsimus. On ju selge, et mingisugused üldised faktiteadmised ja drillitud oskused peavad siiski olema, et kasulikud probleemilahendusoskused üldse tekkida saaks või neid millelegi rakendada oleks.

  • Uued nõudmised haridusele. Kiired edusammud tehnika ja teaduse valdkonnas viisid mõistmisele, et haridus on vajalik kõigile ühiskonna liikmetele ja samas tuleb valmistada uusi ühiskonna liikmeid ette ühiskonnaks, mida veel ei eksisteeri. Oodatava eluea kasv tähendas, et vajalik on pidev juurde- või ümberõpe (Molnar, 1997).

Huvitav kas, see on üks esimesi viiteid „elukestvale õppele“ või on tegemist vanema kontseptsiooniga? Samuti oleks huvitav lugeda, millistel põhimõtetel siis disainida uut haridust, mille rakendamise eesmärk pole veel kindel.
Järgmiseks toob autor näiteid konkreetsetest arvutitehnoloogia rakendustest ja arengutest õpetamise juures.

  • Varaseimad arvutid olid vaid matemaatilist laadi probleemide lihtsustamise vahendid. Esimene suurem projekt arvutite kasutamiseks hariduses oli PLATO projekt, mis sai alguse 1959.a. Seda võib lugeda õpetamisel arvutite kasutamise alguspunktiks (Molnar, 1997).
  • 1963.a. võeti J. Kemeny ja T. Kurtzi poolt Dartmouth’i Ülikoolis kasutusse ajajaotusel põhinev arvutisüsteem, mis võimaldas arvutil, muutuda uuringuvahendist hariduslikuks tööriistaks (Molnar, 1997).

Siin saan tuua paralleele oma eelnevatest teadmistest operatsioonisüsteemide ja arvutiriistvara ajaloo kohta. Autori poolt näitena toodud ajajaotussüsteem (time-sharing system) on oma olemuselt kaasaaegsete operatsioonisüsteemide kauge eellane.
Esimesed seda laadi süsteemid tekkisid viiekümnendate keskpaigas, tuntuim neist peaks olema MIT-s väljatöötatud Tape Director. Kõik sedalaadi süsteemid üritasid lahendada väga kalliste suurarvutite väärtusliku tööaja võimalikult efektiivselt ära kasutamise probleemi (Ganapati, 2010).

  • Uurimis- ja arendustöö varaste arvutipõhiste juhendamissüsteemide osas sai alguse 1963.a. Stanfordi Ülikoolis eesmärgiga vabastada õpilased samas tempos õppimisest ning töötada välja strateegiad individuaalseks juhendamiseks. See võimaldas õppijal võtta õpiprotsessis aktiivne roll (Molnar, 1997).
  • Samuti lõid (aastal 1964) Kemeny ja Kurtz BASIC programmeerimiskeele, mis oli varasemalt kasutatavatest palju kergemini omandatav (Molnar, 1997).
  • Seitsmekümnendate alguses töötas S. Papert välja LOGO programmeerimiskeele, mis oli suunatud kasutamiseks lastele, et kirjeldada mitte-arvutuslikke ülesandeid. LOGO keel võeti hiljem kasutusele ka LEGO komplektides. Papert väitis, et õppimine on efektiivsem kui õppija õppimise käigus midagi loob. Papert’i eemärgiks oli lihtsalt arvutit kasutama õpetamise asemel õpetada lahendama probleeme kasutades selleks arvutit (Molnar, 1997).

BASIC programmeerimiskeel on kindlasti märgiline, see on kõrge abstraktsioonitasemega ja lihtsa süntaksiga. Tean seda omast kogemusest, sest tegemist on esimese programmeerimiskeelega, mille ära õppisin. LOGO keele vanus oli minu jaoks uudis, teadsin selle olemasolust küll tänu LEGO komplektide juures kasutatavale versioonile, kuid pidasin seda sorti programmeerimiskeeli oluliselt uuemaks nähtuseks.

  • Arvutipõhise hariduse kiire kasv põhineb peamiselt personaalarvutite kättesaadavuse kiirel kasvul. Esialgsed hariduses kasutusel olnud arvutisüsteemid olid ajajaotus süsteeme utiliseerivad suurarvutid, mille kasutamine tähendas tahes tahtmata ressursside piiratud kättesaadavust. Personaalarvutite kättesaadavaks muutumine muutis olukorda. Arvuti polnud enam luksus, vaid vajalik töövahend (Molnar, 1997).

Minu jaoks on huvitav, et autor pole siin toonud välja personaalarvutite üht põhilist eelist. Need olid palju standardsemad kui suurarvutid. See võimaldas loodud rakendusi kasutada märksa laiemal masinapargil ja seega said tekkida ka levinud ning tuntud tarkvaralahendused, sh. õpitarkvara.
Autor toob välja ka ühe esimese suurema uuringu arvutite hariduses kasutamise efektiivsuse kohta.

  • J.Kulik’i metanalüüs näitas, et arvutipõhiste vahendite kasutamine õpetamisel tõstis õppijate tulemusi 10 kuni 20 protsendipunkti võrra ja vähendas tulemuste saavutamise aega kolmandiku võrra (Molnar, 1997).

Järgnevad lõigud, milles autor tõi näiteid „intelligentsete“ (autor jutumärke ei kasutanud, mina kasutan) õppekeskkondade ja töövahendite kohta, olid need vähesed, millega mul oli seda artiklit lugedes raske nõustuda. Minu peamine probleem on sõnaga „intelligentne“ – võimalik, et seda kasutakse siin mingis väga kitsas tähenduses, kuid üldjuhul hõlmab intelligents mõistmist ja mõista ei ole võimalik ilma teadvuse olemasoluta. Viide võõrsõnade leksikonile. Sama probleem on mul väitega, et süsteem saab „mõista oma valdkonda“.

  • Seitsmekümnendatel asuti uurima, kuidas kasutada ära äsjaseid läbimurdeid arvutitehnoloogias. Tundus, et edusammud tehis-intellekti, tunnetusteaduste ja tehnika valdkonnas võiks oluliselt aidata kaasa õppimisele ja probleemilahendusoskuste arengule. Selle tulemusena arendati mitmeid intelligentseid arvuti abil toimuva õppe keskkondi ( CAI – Coputer Assisted Instuction), mis mõistsid oma valdkonda. (Molnar, 1997)
  • Teine lähenemine oli ehitada intelligentsus töövahendi sisse. Tihti ei sõltu probleemi keerukus probleemist endast, vaid vahenditest, mis meil selle lahendamiseks on (Molnar, 1997).

Alampeatükis, mis käsitleb uue tehnoloogia põhist haridust, on seevastu mitmeid minu arvates väga olulisi tähelepanekuid.

  • Järjest enam on valdkondi ja põhimõtteid, mida ei saa õpetada ilma tehnoloogiata, millega neid esitleda ja käsitleda. Paljud kaasaaegsed teadusvaldkonnad on nii komplekssed, et vajavad neis orienteerumiseks arvutimudeleid (Molnar, 1997).
  • Samuti aitab infotehnoloogia oluliselt kiirendada perioodi, mille jooksul uued teadmised ja põhimõtted jõuavad õppekavadesse (Molnar, 1997).

Autor toob välja, kuidas arvutitehnoloogia aitab hallata keerukust.

  • Sümbolisüsteemide kasutamine. Näiteks tabelarvutus. Arvutil pole seda vaja – inimesel on (Molnar, 1997).
  • Visualiseerimine. See kuidas me asju näeme mõjutab otseselt seda, kuidas me neist mõtleme. Suure hulga andmete esitamine visualiseeringuna on oluliselt efektiivsem kui nende kirjeldamine (Molnar, 1997).
  • Virtuaalreaalsus võimaldab kogeda (ja saada seeläbi teadmisi) keskkondadest, mida muidu kogeda poleks võimalik (Molnar, 1997).

Siinkohal oli minu jaoks huvitav, et aastal 1997 räägib autor virtuaalreaalsusest. Selgub, et valdkond on tegelikult oluliselt vanem kui ma arvasin. Kel huvi lugeda, siis siin on päris hea ajajoon – link.

Distantsõppevahendeid ja arenguid kirjeldavad alapeatükis toob autor välja arengusuunad, millele infotehnoloogia areng on esile toonud.

  • Kvaliteetse või spetsiifilise õppe kättesaadavus sõltumata asukohast (Molnar, 1997).
  • Vajaduspõhine õppimine – uusi teadmisi saab omanda, siis kui neid vaja on (Molnar, 1997).
  • Organisatsioonisisene õppimine – tööandjad koolitavad oma töötajaid uute telekommunikatsiooni vahendite abil ise, kasutades selleks kogenud töötajate teadmisi/oskusi. Uusi oskusi õpitakse ameti käigus (Molnar, 1997).

Superarvuteid ja telekommunikatsiooni käsitlevas peatükis on märkimisväärne „infovälja“ termini kasutus, millega Molnar (1997) kirjeldab kiirelt tekkivat ja levivat uut tüüpi teadmist.
Väga huvitavaks pean toodud haridusprojektide näiteid, mille läbiviimise võimekust pakkusid uued tehnoloogiad. Huvitav oleks teada, milliseid taolisi projekte praegu eksisteerib.

  • Autor tõi näited telekommunikatsiooni ja arvutitehnoloogia kasutamisest, kaasamaks õpilasi teadusprojektidesse. Näiteks on toodud KidsNet ja Tinker võrgustikud, mille kaudu projektides osalevad õpilased edastasid ja kombineerisid loodusteaduste alaseid katsetulemusi, mis osutusid kasulikuks reaalsete teadusuuringute juures (Molnar, 1997).

Kokkuvõtteks leian, et loetud artikkel, kuigi praeguseks juba päris vana, andis üsna hea ülevaate informaatika ja telekommunikatsiooni mõjust haridusvaldkonna arengule. Kindlasti leidsin siit enda jaoks huvitavaid uusi teemasid, mida kavatsen edasi uurida.

Allikad:

Molnar, A. (1997). Computers in Education: A Brief History. The Journal.  http://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx

Ganapati, P. (2010). March 8, 1955: The Mother of All Operating Systems. Wired.com https://www.wired.com/2010/03/0308doug-ross-director-tape/


2 responses to “Refleksioon A. Molnari artikli “Computers in Education: A Brief History” põhjal”

  1. Põhjalik kokkuvõte ning oma mõtted on hästi lisatud. Kommenteerin kahte detaili:

    1) “Lifelong learning” tuli teadusartiklites mõistena kasutusele 1960ndate esimeses pooles (Gardner, 1965; Wolfe, 1963). Gardneri artiklis (kättesaadav TLÜ raamatukogu kaudu JSTOR andmebaasist) on huvitav arutelu viimases osas ülikoolide tuleviku teemal. Selle kirjutamisest on 50+ aastat möödas. Kui kaugele meie ülikoolid on jõudnud elukestva õppe toetamisega? Kas nädalalõpu-magistriõpe ja mikrokraadid on parim, mida me suudame pakkuda?

    2) Intelligentsust on Molnar mõelnud kitsamalt intelligentsete tuutorsüsteemide kontekstis. See on üks õpitarkvara/õpisüsteemide liik. Vt täpsemalt https://en.wikipedia.org/wiki/Intelligent_tutoring_system

    Viited:

    Gardner, J. W. (1965). Education as a Way of Life: Traditional arrangements for education must be supplemented by a system designed for lifelong learning. Science, 148(3671), 759–761. http://www.jstor.org/stable/1716335

    Wolfe, L. M. (1963). Lifelong learning and adjustment in the later years. Adult Education, 14(1), 26-32. https://doi.org/10.1177/074171366301400108

  2. Seda blogi lugedes sain kindlasti palju targemaks. On huvitav lugeda, mida valisid artiklist välja tuua ja kommenteerida. Ja see tekitab ka endal küsimusi, et mis seal artiklis veel kirjas oli.
    Ja kui mõtlen oma loetud artikli peale (Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890) , siis täiendab see päris hästi sealt saadud teadmisi selle kohta, kuidas arvutite ja nendega seonduva areng muutis õpikäsitlusi. Ka siinses artiklis on selgelt näha neid seoseid.

    Aitäh 🙂